Tööõnnetuse vältimine on töötaja ja tööandja ühine pingutus

​Ühiskonna vananemise ja tööjõupuuduse tõttu on töötajate tervise säilitamine tööandjate jaoks olulisem kui iial varem. Sarnaselt on ka töötajad ise hakanud varasemast enam oma tervist hoidma, teadvustama ja märkama. Uus fookus tervisele koosmõjus töö tegemise uute vormidega, sh kaugtöö ja „tööampsud“, on toonud täiendava tähelepanu alla ka töötervishoiu, tööõnnetused ning seotud vastutuse.

Mis on tööõnnetus?

Seaduse definitsiooni kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Praktikas on tööõnnetuse tuvastamine tihti keerukas. Kahtluse korral tuleb töösuhte pooltel eelkõige tuvastada, kas õnnetus juhtus ajal, mil töötaja tegutses tööandja huvides. Näiteks võib Tööinspektsiooni antud juhiste kohaselt olla tööandja huvides tegutsemise ajaks (lisaks töötamise ajale) aeg, mil töötaja:
- Tegutseb õnnetusjuhtumi või tööandja vara hävimise ärahoidmiseks või tagajärgede likvideerimiseks;
- osaleb tööandja korraldatud spordi- või vabaaja üritustel, kui õnnetus toimub spordiga tegelemise või sportliku ürituse ajal;
- osaleb tööga seotud esindusüritusel või koolitusel, mis toimub tööandja poolt määratud päeval;
- muu töö või üritus, millest tööandja saab kasu või hüve.

Praktikas tunnevad töösuhte pooled tihti huvi, kelle vastutusalasse jäävad õnnetused, mis juhtuvad kaugtööd tehes või teel tööle, st kas sellised õnnetused on tööõnnetused või mitte.
Teel tööle juhtunud õnnetuste osas võib enam-vähem alati olla kindel, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Erandina võib juhtumi iseloom tulla vaidluse alla näiteks olukordades, kus töötaja oli küll teel tööle, kuid juba näiteks tööandjale kuuluva maja trepil. Sellises olukorras võib leida, et õnnetuse põhjustas tööandja mõju all olev asjaolu, mistõttu võib tegemist olla siiski tööõnnetusega. Samuti võib tööõnnetusena kvalifitseerimiseks leida argumente olukorras, kus töötaja suundub näiteks töölähetusele – lähetuse teekond on küll „teekond tööle“, kuid mitte harilik töötaja kontrolli all olev pendelränne.

Kaugtööl juhtuvad õnnetused võivad olla tööõnnetused, kui need juhtusid vahetult tööülesannet täites. Töötades kodukontoris ja suundudes pesu pesumasinast välja võtma, ei ole sellisel teekonnal juhtuv õnnetus tööõnnetus. Eelkõige võib kaugtööl juhtunud õnnetuste puhul probleemiks osutuda tõendatus – enamasti ei ole töötajal muid tõendeid tööõnnetuse juhtumise kohta, kui tema enda väited.

Praktikas ei ole kaugtööl juhtuvad tööõnnetused töösuhte poolte vahel eriliseks probleemiks osutunud ning nendest Tööinspektsioonile raporteerimine on harv. Tõenäoliselt põhjustab seda asjaolu, et kaugtööd võimaldavad positsioonid on väiksema riskiga, kui paljud teised (nt kaubandus, töötlev tööstus jne).

Kes tööõnnetuse juhtumise eest vastutab ja mis on tagajärjed?

Kui õnnetus juhtub ja tuvastatakse, et see oli tööõnnetus, tuleb välja selgitada poolte süü.

Eelduslikult tegutsevad mõlemad pooled pidevalt ohutuse tagamise nimel, st tööandja juhendab, õpetab ja suunab töötajaid ohutult käituma ning töötajad teevad kõik endast oleneva, et antud suunistest ning nö tervest mõistusest lähtuvalt töökeskkonda turvalisena hoida.
Töötajal tekib õigus tööandjalt tööõnnetuse eest varalise või mittevaralise kahju hüvitamist nõuda ja saada, kui tööandja on rikkunud oma töötervishoiu ja -ohutuse alaseid kohustusi, põhjustanud sellega töötajale kahju ning kohustuste rikkumine ja kahju on omavahel põhjuslikus seoses.

Kohus võtab hüvitise kindlaksmääramisel arvesse kahjustunud isiku enda osa kahju tekkimisel. Kahjuhüvitis ei pruugi seega iga õnnetusega kaasneda. Kui tööandja on teinud endast kõik oleneva ohutuse tagamiseks ja töötaja enda osa endale kahju põhjustamises oli määrav (näiteks ettevaatamatuse või juhiste eiramise tõttu), ei kaasne sellega tööandjale hüvitise maksmise kohustust või kuulub hüvitis vähendamisele.
Varalise kahjuna hüvitatakse töötajale eelkõige ravikulud, töövõimetusest tekkinud sissetuleku vähenemine ja lisakulud, nt ravimid, abivahendid, proteesid.

Mittevaralise kahjuna hüvitatakse kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ja kannatus.

Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel.

Eestis ei ole mittevaralise kahju hüvitise summad märkimisväärse suurusega.
Õnnetuse juhtumisega ja/või töötervishoiu ja -ohutuse alaste kohustuste rikkumisega võib tööandjale kaasneda ka teisi negatiivseid tagajärgi. Mitmete rikkumiste puhul uurib asja Tööinspektsioon, kes võib määrata trahvi. Raskete tagajärgedega õnnetuse puhul algatatakse sündmuse osas üldiselt ka kriminaaluurimine, mille tulemusel võidakse määrata tööandjale trahv ning tema juhtiv- või vastutavatele töötajatele vangistus.
Õnnetuse juhtumise tõenäosuse alandamiseks tuleb pooltel tegutseda ühiselt.

Tööandjal tuleb selleks eelkõige viia läbi riskianalüüs ohutegurite tuvastamiseks ning koostada tegevuskava nende neutraliseerimiseks või minimaliseerimiseks ning juhendada ja koolitada töötajaid töökeskkonnas ja -protsessides turvaliselt tegutsema.

Töötajatel tuleb saadav teave endale selgeks teha ning lähtuda sellest töö tegemisel.